Massaaž kui taastusravi- ja lõõgastusmeetod

Valu ajendab ligi 80% üld- või perearsti juurde pöördumistest. Seda peetakse mitmetahuliseks probleemiks, mis on oma kestuse, sageduse ja tugevuse poolest väga individuaalne, mõjutades inimest nii vaimselt kui füüsiliselt. Valu süvenemine mõjutab nii töö- kui pere suhteid, alandades inimese elukvaliteeti. (Crawford et al., 2016)

Massaaži on taastusravi- ja lõõgastusmeetodina kasutatud aastatuhandeid. Väidetavalt parandab massaaž verevoolu kudedesse, vähendab lihaspinget ja kudede neuroloogilist erutuvust, suurendades seeläbi inimeste heaolu. (Weerapong et al, 2012)

Kuigi massaaži ja muude alternatiivsete meetodite populaarsus üha kasvab, on kirjandus massaaži efektide osas laialivalguv ja vastuoluline.

Kuidas massaaž potentsiaalselt toimib?

Valu värava kontrolli teooria: massaaž aitab vähendada valuliku stiimuli ülekaalu seljaajus, “väravast” mahub vähem valusignaali sisse.

Serotoniiniteooria: serotoniini* peetakse valuvastaseks virgatsaineks, mille tase kasvab massaaži mõjul, ning on seotud depressiooni ja kortisooli ehk nn stressihormooni langusega.

Unevaeguse teooria: massaažiteraapia võib aidata saavutada sügavat und, mis on oluline osa valu vähendamisel. 

Kuidas massaaž aitab?

Ühe massaažikorra järel vähenevad kortisoolitase ja südame löögisagedus, püsivalt käies on märgata diastoolse vererõhu langust. Täheldatakse ärevuse, valu ja ebamugavuse taseme langus ning meeleolu paranemist.

Kui tihti massaažis käia?

Oleneb probleemist. Tihti soovitatakse aga keskenduda valulikule piirkonnale 20-minutiliste massaažisessioonidena paar korda nädalas viie nädala jooksul. 

Kui tugev peaks massaaž olema?

Mõõdukas surve on oluline uitnärvi aktiivsuse kasvuks naha surveretseptorite kaudu. (Field, 2014) Uitnärv on osa parasümpaatilisest närvisüsteemist, mille kaudu selle harud edastavad signaale ajule siseorganite tööst (nt. süda, kopsud) ning vastupidi. (Oidermaa, 2014) Lisaks väheneb kortisoolitase selle sekretsiooni vähenemise tõttu. (Field, 2014)

  • Alanevad südamelöögisagedus, ärevus.
  • Kasvab lõõgastustunne ja paraneb meeleolu.
    • Potentsiaalne põhjus: verevarustuse paranemine nii lokaalselt kui tsentraalselt.
    • Aktiivsuse suurenemine ajus emotsioonide regulatsiooniga seotud piirkondades: mandelkeha, hüpotalamus, limbiline süsteem – ärevuse ja depressiooni langus?

Silitamise laadne kerge surve ja vibratsioonivõtetega massaaž on erutava toimega südamelöögisagedusele, väheneb ka uitnärvi aktiivsus. (Field, 2014)

On oluline, et kliendi ootustele tullakse vastu. Massaaž peaks olema meeldiv ja lõõgastav, mitte piinarohke kogemus.

Mis on lihassõlmed ehk nn triggerpunktid ja kuidas neist vabaneda?

Triggerpunktid on terapeutide seas palju poleemikat tekitav teema. Kohati usutakse, et tegu on näiteks ülekoormuse tingimustes tekkinud lihasspasmiga, mis võib vabaneda surve, nõelravi või venituse abil, tekitades twitchi ehk lihastõmbluse. (Jafri, 2014)

Teooria vastased leiavad, et nn triggerpunktide näol on tegemist tavapärase anatoomiaga, näiteks loomupäraselt jäigema kõõlusega või koguni neurovaskulaarse struktuuriga, mida polegi tarvis tugevalt vajutada. (Quintner et al, 2014)

Mida massaaži asemel või sellele lisaks proovida?

Nagu öeldud, on uuringud seoses massaaži mõju osas tihti vastuolulised. Kuigi massaaž võib parandada liigesliikuvust, lihase soojust verevoolu paranemisest tingituna ja vähendada valu, on selle efektid ajutised ning ulatuslikumat ja potentsiaalselt kestvamat mõju on märgata näiteks venitamise, optimaalse treeningeelse soojenduse või näiteks jõutreeningu mõjul.

Paljude massaaži-uuringute puhul on vaatlusalused kroonilise valu, depressiooni või ärevuse või vanemaealised patsiendid, kelle puhul on parasümpaatilise närvisümpaatilise närvisüsteemi lõõgastavaid muutusi (kortisooli, SLS, vererõhu langust, ärevuse vähenemist jms) enam täheldatud. Samas pole ka need muutused ebaselged ning vajavad korduvaid uuringuid väidete kinnitamiseks. (Weerapong et al., 2005)

Mõisted

Serotoniin: “õnnehormoon” – virgatsaine, millel on roll valutunde leevendamisel puudutuse abil, nt. massaaži (Vigotsky, 2017)

Kortisool: “stressihormoon” – virgatsaine, mis suurendab keha vastuvõtlikkust valule. (Ogłodek, 2022)

Uitnärv: seganärv, mis ühendab peaaju siseelundite ja veresoonkonnaga, juhtides informatsiooni nii peaaju suunas kui sealt alla. (Oidermaa, 2014)

Lihasspasm: püsiv allumatu lihase kokkutõmme, mille põhjuseks on lihase verevarustuse langus ja jääkainete (H+, bradükiniin, ATP) kogunemisest tingitud lihase pH langus, mõjutades notsiretseptorite kaudu valutunnet. (Mense, 2008)

Kasutatud kirjandus

  1. Crawford C, Boyd C, Paat CF, et al. The Impact of Massage Therapy on Function in Pain Populations-A Systematic Review and Meta-Analysis of Randomized Controlled Trials: Part I, Patients Experiencing Pain in the General Population. Pain Med. 2016;17(7):1353-1375.
  2. Field T. Massage therapy research review. Complement Ther Clin Pract. 2014;20(4):224-229.
  3. Jafri MS. Mechanisms of Myofascial Pain. Int Sch Res Notices. 2014;2014:523924.
  4. Mense S. Muscle pain: mechanisms and clinical significance. Dtsch Arztebl Int. 2008;105(12):214-219.
  5. Miake-Lye IM, Mak S, Lee J, et al. Massage for Pain: An Evidence Map. J Altern Complement Med. 2019;25(5):475-502. 
  6. Ogłodek EA. Changes in the Serum Concentration Levels of Serotonin, Tryptophan and Cortisol among Stress-Resilient and Stress-Susceptible Individuals after Experiencing Traumatic Stress. Int J Environ Res Public Health. 2022;19(24):16517.
  7. Quintner JL, Bove GM, Cohen ML. A critical evaluation of the trigger point phenomenon. Rheumatology (Oxford). 2015;54(3):392-399.
  8. Oidermaa JJ. Kõhutunne taandub uitnärvile. Psüühika. Novaator. ERR Arhiiv. 
  9. Vigotsky AD, Bruhns RP. The Role of Descending Modulation in Manual Therapy and Its Analgesic Implications: A Narrative Review [published correction appears in Pain Res Treat. 2017;2017:1535473]. Pain Res Treat. 2015;2015:292805.
  10. Weerapong P, Hume PA, Kolt GS. The mechanisms of massage and effects on performance, muscle recovery and injury prevention. Sports Med. 2005;35(3):235-256.
en_USEnglish