Põlve liigeskulumus 

Foto: Google’i pildiotsing (Tri County Orthopedics)

Põlveliigese OA ehk gonartroos ehk põlve liigeskulumus 

Põlveliigese OA tuntakse kui põlveliigese osteoartriiti või osteoartroosi, mis viitab liigese haigestumisele, paljude jaoks liigesekulumuse all tuttavale mõistele. Haaratud on nii liigeskõhr kui ka kõhrealune luu. Sõnalõpp “iit” viitab põletikulisele seisundile, mis võib, kuid ei pruugi olenevalt haigusperioodist liigeses esineda. Osteoartroos on levinuim liigeshaigus nii maailmas kui Eestis, selle all kannatab koguni 20% täiskasvanud rahvastikust. Liigeskulumus kui liigese viis vananeda on ühesuunaline degeneratiivne protsess, mille puhul on ülekaalus liigest lagundavad protsessid. Haigus võib kulgeda aastaid kaebusi tekitamata, seetõttu võivad hilineda soovitused näiteks kehalist aktiivsust suurendada, alajäsemete jõudu arendada ja kehakaalu langetada. Hilises põlveliigese OA staadiumis kasutatakse võimalusel põlveliigese endoproteesimist (Birkenfeldt et al., 2013).

Kuidas põlveliiges välja näeb?

Põlveliiges on plokktüüpi liiges, mis liigub kui hing, v.a. kõverdatuna, kui lisanduvad minimaalsed pöördliikumised.

Põlveliigese moodustavad reie- ja sääreluu, mille eesmisel osal paikneb põlvekeder (patella). Ühtlase koormusjaotuvuse ja amortiseerimise roll on kahe luu vahel olevatel meniskitel. Luupindasid katab kõhr, mille sile pind võimaldab liigespindade libisemist üksteise suhtes.

Kõhre aeglane taastumine on tingitud selle kehva verevarustuse tõttu. Toitaineid saab kõhr liigesvedeliku ja luu kaudu. Selle haigestumist soodustavad vigastused ja ülekoormus. Haigestumist mõjutavad ka suurenenud kehakaal, langenud lihasjõud, vanus, geneetiline eelsoodumus ja biomehaanilised eripärad (nt. X- või O-jalgsus) (Ortopeedia arstid, 2018).

Kuidas põlveliigese kulumist ära tunda?

Liigse kiirituse (piltdiagnostika) vältimiseks võib piisata sümptomite kaardistamisest põlveliigese OA väljaselgitamiseks. 

Need tunnused on Altman et al., (1986) järgi:

  • vanus üle 50 aasta;
  • hommikune jäikus või kangus põlveliigestes, mis kestab vähem kui 30 min;
  • krepitatsioon ehk krudin liigutamisel põlveliigeses, näiteks kükitamisel;
  • valulikkus põlveliigest ümbritsevate luuliste punktide palpeerimisel ehk katsumisel;
  • põlvepiirkonna luuline suurenemine;
  • põlveliigese liikuvuse langus;
  • üldiselt pole põlveliigesed soojad, mis viitaks reumaatilisele seisundile.

Luuliste muutuste tuvastamiseks suunatakse patsient röntgenisse, sideme- või meniskivigastuse kahtluse korral vajadusel magnetresonantstomograafiasse (MRT-sse), pehmete kudede seisundit aitab hinnata ultraheliuuring. Alati pole aga piltdiagnostika vajalik (Ortopeedia arstid, 2018).

Kuidas edasi?

Kuigi kulumisega seotud muutusi pole võimalik tagasi pöörata, on võimalik nende kulgu pidurdada, tegeleda vaevuste vähendamise ning põlvepiirkonna tugevdamise ja liikumisvõime säilitamisega. Keskendutakse valuravile, füsioteraapiale, vajadusel dieedi korrigeerimisele ja kaalulangetamisele. Kui konservatiivne ravi edu ei näita, sekkutakse kirurgiliselt (Birkenfeldt et al., 2013).

Liigesed on loodud liikuma: passiivsus pole lahendus, vaid süvendab sümptomeid. Seevastu liikumine aitab kaasa liigesvedeliku liikumisele – motion is lotion!

Mis toimub füsioterapeudi vastuvõtul?

Füsioterapeut kuulab patsiendi kaebusi, hindab ta füüsilist seisundit ning annab soovitused tulevikuks. Teraapia ei koosne vaid harjutustest, vajadusel annab terapeut nõu abivahendite, näiteks ortooside ja käimiskarkude, osas. Oluline on patsiendi initsiatiiv: harjutuste tegemine ei jää vaid teraapiaruumi piiresse, vaid peaks toimuma ka iseseisvalt, vastasel juhul tulemusi ei saavutata.

Teraapias tugevdatakse alajäsemete lihaseid, eriti mängib rolli m. quadriceps, mis vastutab põlveliigese sirutuse eest. Lisaks on näidanud edu tuhara- ja kehatüvelihaste jõutreening, kuid ka tasakaalutreening. Aeroobsest treeningust sobivad hästi näiteks veloergomeeter, ujumine ja jalutamine (Franzen et al, 2015; van Doormaal et al, 2020). Rühmatreeningud sobivad motivatsiooni säilitamiseks, ka potentsiaalselt mitmekülgsema treeningu eesmärgil. Vesivõimlemine on hea valik kaugele arenenud põlveliigese OA puhul (Birkenfeldt et al., 2013).

Kasutatud kirjandus

  1. Altman R, Asch E, Bloch D, et al. Development of criteria for the classification and reporting of osteoarthritis. Classification of osteoarthritis of the knee. Diagnostic and Therapeutic Criteria Committee of the American Rheumatism Association. Arthritis Rheum. 1986;29(8):1039-1049.
  2. Birkenfeldt R, Koorits U, Kööp A, Peets T, Sooba E. Osteoartroosi ravijuhend Eestis. Eesti Arst 2013;92(Lisa1):1–40.
  3. Fransen M, McConnell S, Harmer AR, et alExercise for osteoarthritis of the knee: a Cochrane systematic reviewBritish Journal of Sports Medicine 2015;49:1554-1557.
  4. Ortopeedia arstid AS: Põlveliigese artroos – kas ravitav haigus? 2018 https://www.ortopeediaarstid.ee/wp-content/uploads/2018/11/Elutark_2018_7.pdf 23.10.2023
  5. van Doormaal MCM, Meerhoff GA, Vliet Vlieland TPM, Peter WF. A clinical practice guideline for physical therapy in patients with hip or knee osteoarthritis. Musculoskeletal Care. 2020;18(4):575-595.
etEstonian