Kõhusirglihase lahknemine e diastaas

Kõhusirglihase lahknemine e diastaas

Kõhusirglihase diastaas e lahknemine on seisund, kus kõhusirglihase (lad k musculus rectus abdominis) keskel, kus paikneb kõhuvalgejoon (lad k linea alba), on toimunud laienemine ning valgejoone sidekoelise struktuuri venimine. Seisund esineb tavapäraselt raseduse ajal ning sünnitusjärgselt. Mõnel juhul võib diastaas esineda ka keskealistel ülekaalulistel meestel, vastsündinutel ning imikutel.

Kõhusirglihase kaks lihaskõhtu hakkavad raseduse edenedes venima ja pikenema. See võib lõppeda lihase lahknemisega ning ka naba väljasopistumisega. Raseduse ajal tekib kõhusirglihase diastaas hormonaalsete muutuste tõttu, mis põhjustavad sidekoe elastsuse vähenemist ning mehaanilise surve tõttu, mida põhjustab kasvav loode ja kõhuõõnes paiknevate organite ümberpaiknemine. Enamasti ilmneb diastaas 2. ja 3. rasedustrimestri ajal ning diastaas kaob 1-8 nädala möödudes pärast sünnitust. Spontaanne lahknemise vähenemine pärast sünnitust toimub tõenäoliselt tänu hormonaalsetele muutustele ning surve vähenemisele kõhuseinale.

Kõhupiirkonnal on oluline funktsioon korrektse rühi tagamisel ning kehatüve ja vaagna stabiilsuse hoidmisel, hingamisel ja kõhupiirkonnas paiknevate organite toetamisel. Diastaasi korral on aga nende funktsioon häiritud. Häirunud kehatüve liikumine, vaagna ebastabiilsus ja ebapiisav kõhuristilihase (lad k musculus transversus abdominis kontroll (vähene või olematu aktivatsioon) võib viia alaselja- ja kubemepiirkonnavalude ning vaagnapõhjalihaste düsfunktioonini (uriini ja rooja inkontinentsus, emaka allavaje, vaagnapiirkonna valu). Häirunud kõhuvalgejoone ühtsus muudab selle võimekust säilitada stabiilsust ning kanda üle raskusi läbi kõhuseina.

Diastaasi diagnoosimine:

Diastaasi diagnoosimiseks kasutatakse kõhusirglihase kahe lihaskõhu vahelise kauguse mõõtmist, mis diastaasi korral on enam kui kahe sõrme laiune vahe. Tavapäraselt on kõhusirgalihase kahe lihaskõhu vaheline kaugus mõõdetuna rinnaku mõõkjätke koha pealt 7+/-5 mm, naba koha pealt 13+/-7 mm ning naba alt 8+/-6 mm. Kui vahe on suurem, siis on tegemist diastaasiga.

Diastaasi võib klassifitseerida kergekujuliseks (2-4 cm) või raskekujuliseks (5-20 cm). 68% esineb lahknemine ülevalpool naba ja 32% allpool nabapiirkonda. Kõige suurem lahknemine leiab aset naba piirkonnas.

Diastaasi hindamiseks ei piisa ainult lahknemise suuruse määramisest, vaid lisaks peaks hindama ka kõhuseina funktsionaalsust. Selleks peaks hindama kõhuvalgejoone pingetaluvust – inimene pingutab tahtlikult enda vaagnapõhjalihased või kõhuristilihase ning kõhtu palpeerides hinnatakse kõhuvalgejoone eraldumist. Kõhusirglihase lahknemise puhul esinevad kõhuvalgejoones nii ehituslikud kui ka mehhaanilised muutused. Suur lahknemine ei pruugi olla funktsionaalselt problemaatiline, kui kõhuvalgejoone kiud igapäevategevuste ajal piisavalt pingule tõmbuvad.

Riskifaktorid:

Ülekaalulisus, mitmed rasedused, loote suur kasv, nõrgad kõhulihased ja vaagnapõhjalihased, mitmikute sünnitamine. Diastaasi säilimist seostatakse suurte raskuste tõstmisega, ebapiisava kõhulihaste tugevusega, ema kõrge vanuse, keisrilõike teel sünnitamise, mitmikute sünnitamise ja mitmete rasestumistega.

Diastaasist taastumine ja ravi:

50-60% sünnitanud naistest püsib diastaas ka kuue nädala möödumisel pärast sünnitust, 39%-45% ka kuni kuus kuud pärast sünnitust, mõnel juhul aastaid pärast sünnitust.

Kõhuristilihas, vaagnapõhjalised, lülisammast ümbritsevad süvakihtides paiknevad multifiduslihased ning diafragma paiknevad silindrikujuliselt. Need lihased toetavad lülisammast ja vaagent ning töötavad koos tagades kehatüve stabiilsuse.

Puuduvad täpsed juhised, kuidas peaks diastaasi ravima, kuid paljud uuringud on leidnud, et kõhuristilihase treenimine võiks aidata vaagnapiirkonna stabiilsuse taastamisel (just raskuste tõstmisel) ning seega vahe vähendamisel kõhusirglihase lihaskõhtude vahel. Kõhu ristilihase treenimine ning selle aktiveerimine igapäevategevustes on enam kasutusel olev ravimeetod diastaasi ravimisel. Kõhu ristilihas on süvakõhulihas, mis paikneb kõhusirglihase all.

Vaagnapõhjaliste treeninimine koos kõhuristilihase treenimisega on väga oluline diastaasi ravimisel. On leitud, et vaagnapõhjalihaste nõrkus ning diastaasi esinemine on omavahel seotud. Samaaegne vaagnapõhjalihaste ja kõhuristilihase aktiveerumine on oluline kehatüvelihaste treenimise osa. Nende lihaste koostoimel on sünergiline mõju – vaagnapõhjalihased on seotud kõhulihaste aktiivsusega. Kõhuristilihase aktiveerimine stabiliseerib rinnakorvi, kõhuvalgejoone ja torakolumbaalsideme ning lühendab kõhuristilihast ning seega vähendab diastaasi suurust.

Oluline on jälgida enda rühti ning kasutada õigeid lapse tõstmis- ja kandmisvõtteid. Esimeste nädalate jooksul pärast sünnitust on soovitatav kanda välist tugisidet/ortoosi, mis toetaks kõhu- ja seljapiirkonda. Oluline koht on ka igapäevasel aeroobselt treeningul.

Spetsiifilisi harjutusi diastaasi ravimisel peaks tegema igapäevaselt, kuid minimaalselt kolm korda nädalas vähemalt kaheksa nädala jooksul. Ühte harjutust on soovitatud teha vähemalt kolm seeriat 20 kordusega. Pingutust peaks hoidma minimaalselt 5 sekundit ja pingutuse vahel lõdvestuma 10 sekundit.

Positiivsed muutused diastaasi vähenemise osas harjutuste sooritamise järgselt on seotud adaptiivsete muutustega lihastes – lihaskiudude hüpertrofeerumine ja motoorsete ühikute rekruteerimine põhjustab lihase kontraktiilse osa tugevnemise. See intensiivistab omakorda ainevahetust lihases, mis tõstab lihase vastupidavust ja jõudu.

Diastaasi ennetamine:

Diastaasi ennetavaks vahendiks on kehaline aktiivsus raseduse ajal. Eriti oluline on teostada kõhuristilihaseid tugevdavaid harjutusi samaaegselt ala- ja ülajäsemete liigutamisega.

Kasutatud kirjandus:

Cañamero-de León S., Da Cuña-Carrera I., de la Hoz González C. A., Soto-González M. (2019). Effects of an exercise program on diastasis recti in women. International Journal of Health Sciences & Research, 9 (10).
Gruszczyńska D., Truszczyńska-Baszak A. (2018). Exercises for pregnant and postpartum women with diastasis recti abdominis – literature review. Advances in Rehabilitation/Postępy Rehabilitacji, (3), 27 – 35.
Walton, L.M., Costa, A., LaVanture, D., McIlrath, S., Stebbins, B. (2016). The effects of a 6 week dynamic core stability plank exercise program compared to a traditional supine core stability strengthening program on diastasis recti abdominis closure, pain, oswestry disability index (ODI) and pelvic floor disability index scores (PFDI). Physical Therapy and Rehabilitation, 3(3).
Beamish, N., Green, N., Nieuwold, E., McLean, L. (2019). Differences in linea alba stiffness and linea alba distortion between women with and without diastasis recti abdominis: the impact of measurement site and task.. Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy, 49(9).
Thabet, A.A., Alshehri, M.A. (2019). Efficacy of deep core stability exercise program in postpartum women with diastasis recti abdominis: A randomised controlled trial. Journal of Musculoskeletal & neuronal Interactions, 19(1): 62-68