Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Kaela- ja õlavöötmevalu

Kaela- ja õlavöötmevalu

Kaela- ja õlavöötme piirkonna valu on alaseljavalu kõrval tüüpiline põhjus füsioterapeudi poole pöördumiseks. Sageli on patsiendiks õlavöötmepingetega kontoritöötaja või vastupidi füüsiliselt nõudliku töö või hobiga inimene. Kuigi kaela- ja õlavöötmevalu võib kirjeldada eraldi, on probleemid tihti omavahel tihedalt seotud.

Lülisamba kaelaosa moodustavad seitse kaelalüli, mille ülesanne on toestada pead ning võimaldada selle liikumist. Kaelalülidele lisaks on lülisambas liigesed, sidemed, vahekettad ehk diskid, närvid ja seljaaju. Kaelaosale on loomulik lordoos ehk ettepoole kumerus. Õlavöötme moodustavad rangluu ja abaluu ning nendele kinnituvad lihased, mille ülesanne on õlavarre liigutamine ette, taha, kõrvale, pöörata seda nii sisse kui välja, tuua õlavart tagasi alla. Kõrvalekalle või vigastus mõnes eelnimetatud kaela-õlavöötme struktuuris võib põhjustada valu või muid ebamugavaid kaebusi. Nendeks võivad olla:

  • jäikus (liikuvuspiiratust) lülisamba kaelaosas, ka õlavöötmes;
  • pingepeavalud;
  • lihasspasmid või valupunktid lihastes;
  • tuimustunne, nõrkus ja surinad ehk paresteesiaid ülajäsemetes;
  • kiirguv valu;

Kaelavalu võib jagada kaheks: aksiaalseks ehk kaela- ja õlavöötme piiresse jääv ning radikulaarne ehk kiirguv valu, mis kandub edasi ülajäsemesse. Kiirguva valu korral võib olla tegemist lülisamba kaelaosa diski väljasopistumisega, mis surub närvile ning ärritab seda (IQWiG, 2010).

Väga harva on kaelavalu märk tõsisemast probleemist. Ohuteguriteks, mille puhul tuleb kindlasti kiiremas korras arstiga ühendust võtta, on (Nordin et al., 2009):

  • trauma järel tekkinud kaelavalu;
  • kaela-/kuklakangestus;
  • põie-või sooletegevuse kontrolli kaotamine;
  • enneolematu peavalu iivelduse, oksendamise, pearingluse või valgustundlikkusega;
  • peavalu, mis püsib muutumatu olenemata asendist;
  • seletamatu kaalulangus, külmavärinad, palavik;
  • tundlikkusehäired: võimetus liigutada ülajäset, sõrmi vms.

Ühtlasi jaguneb valu nii aktuuseks ehk ühekordse kuluga probleemiks kui ka krooniliseks ehk kauemat aega kestvaks. Akuutne valu kestab tavaliselt alla kolme kuu, krooniline üle kolme kuu (Misailidou et al., 2010).

Mõned enamlevinud kaela-õlavöötme valu põhjustajad on:

  1. Nõrgad või ülekoormatud kaela- või õlavöötmelihased

 Probleem tuleb eriti ilmsiks näiteks kontoritöötajate, juuksurite ja hambaarstide seas, kes püsivad tunde sundasendis, kus kaela-õlavöötmelihased on pidevas isomeetrilises kontraktsioonis ehk lihases on pidev pinge.  Pinges lihas pole aga tugev lihas. Nõrkade, kuid pidevalt pinges lihaste korral tuleb teha pidevaid pause sundasenditest ning suurendada kaela-õlavöötmelihaste jõudu ja vastupidavust edaspidi toimetulekuks (Saeterbakken et al., 2012).

 Lisaks võib lihaspinge esile kutsuda pingepeavalusid, kus on tunda survet tihedalt pea ümber ning tavaliselt kahepoolselt. Valu avaldub päeva lõpupoole, näitamaks mõjutust stressist ja koormusest. Pingepeavalu allub hästi ravile käsimüügiravimite ja lõdvestusharjutustele ning massaažile (Chowdhury et al. 2012).

  • Liigeskulumus ehk osteoartroos

On loomulik, et vanemaks saades esineb liigestes kulumist. Diskid lamenevad ning ainevahetushäirete tõttu võivad tekkida lülisambasse osteofüüdid ehk luukasvised. Selline jäigastumine muudab kaela liigutamise raskemaks. On tõenäoline, et röntgen või MRT-pilt näitab kulumist, samas valu kaelas ei esine. Eakohased muutused lülisambas on loomulikud. Vaatamata sellele võiks liigesliikuvust ja ainevahetust parandada liikuvus- ja jõuharjutustega kaela- ja õlavöötmepiirkonnale (Novick et al., 2018).

  • Whiplash ehk piitsalöögi tüüpi vigastus

Whiplash-tüüpi vigastusi kutsuvad esile äkilised kiirendus-aeglustus liigutused, mis venitab kaelalihaseid ja -kõõluseid. Kaasneda võivad kaelavalu, mittespetsiifiline peavalu, pearinglus, tendomandibulaarliigese ehk alalõualuuliigese valulikkus. Oht on valu krooniliseks muutumiseks (Kazeminasab et al., 2022). Oluline on puhkuse järel ja valuravi kõrval võimalikult ruttu naasta õnnetuse-eelsete tegevuste juurde ning sooritada spetsiifilisi harjutusi või füsioterapeudi juures mobiliseerivaid harjutusi (McClune et al., 2002).

  • Lülisambakanali ahenemine või diski väljasopistumine

Kui lülisambakanal on liiga kitsas või tekib diski väljasopistumine, võib närvijuurele avalduda surve, mis kiirgub edasi valuna või “sipelgate jooksmisena” kaelast ülejäsemesse. Alati ei tekita diski väljasopistumine sümptomeid ning diskid võivad paraneda inimesele teadmata mõne kuu jooksul. Kergete kuni mõõdukate sümptomite esinemisel suunab arst patsiendi füsioteraapiasse, kus füsioterapeut hindab probleemi ning paneb selle põhjal harjutuskava kokku, aitamaks kaasa diski paranemisele ja valu vähendamisele (Matsumoto et al. 2001).

Diagnoosimiseks kasutatakse lisaks patsiendi küsitlemisele piltdiagnostikat, millele saab toetuda kattuvate sümptomite esinemisel. Lisaks hindab füsioterapeut teraapias lülisamba kaelaosa ja õlavöötme liikuvust ja jõudu ning sooritab vajadusel spetsiifilisi teste (nt Spurlingi test), mõistmaks närvide või lülisamba seisundit täpsemalt.

Vahel ei saa kaela- ja õlavöötmevalu ühegi kindla kategooria alla liigitada, sest erinevad koed (luud, liigesed, lihased jne) on lähestikku koos. Eriti keeruline on valuallika leidmine kroonilise valu puhul. Sel juhul nimetatakse seda mittespetsiifliseks. Kroonilise mittespetsiifilise valu puhul võivad stress, depressioon, ärevus ja uneprobleemid mõjutada selle ulatust ning esinemissagedust (Kazeminasab et al., 2022). Lisaks stressi maandamisele, ärevuse ja depressiooni kontrolli alla saamisele ja unerutiini parandamisele on abiks nii jõuharjutuste sooritamine kaela- ja õlavöötmelihastele näiteks 3 korda nädalas 30 minuti jooksul (Ylinen et al., 2003).

Kaelavalu ennetamise puhul kehtivad sarnased põhimõtted ravile: oluline on vältida sundasendeid, leida lõõgastustehnikad stressi maandamiseks ja ärevusega toimetulekuks (mindfulness, lõõgastav massaaž), hoida end pidevas liikumises ning sooritada passiivse eluviisi korral jõuharjutusi kaela- ja õlavöötmelihastele.

Kasutatud kirjandus

  • Chowdhury D. Tension type headache. Ann Indian Acad Neurol. 2012;15(Suppl 1):S83-S88.
  • Childress MA, Stuek SJ. Neck Pain: Initial Evaluation and Management. Am Fam Physician. 2020;102(3):150-156.
  • InformedHealth.org. Cologne, Germany: Institute for Quality and Efficiency in Health Care (IQWiG); 2006-. Neck pain: Overview. 2010. (31.10.2022)
  • Kazeminasab S, Nejadghaderi SA, Amiri P, et al. Neck pain: global epidemiology, trends and risk factors. BMC Musculoskelet Disord. 2022;23(1):26.
  • Matsumoto M, Chiba K, Ishikawa M, Maruiwa H, Fujimura Y, Toyama Y. Relationships between outcomes of conservative treatment and magnetic resonance imaging findings in patients with mild cervical myelopathy caused by soft disc herniations. Spine (Phila Pa 1976). 2001;26(14):1592-1598.
  • McClune T, Burton AK, Waddell G. Whiplash associated disorders: a review of the literature to guide patient information and advice. Emerg Med J. 2002;19(6):499-506.
  • Misailidou V, Malliou P, Beneka A, Karagiannidis A, Godolias G. Assessment of patients with neck pain: a review of definitions, selection criteria, and measurement tools. J Chiropr Med. 2010;9(2):49-59.
  • Nordin M, Carragee EJ, Hogg-Johnson S, et al. Assessment of neck pain and its associated disorders: results of the Bone and Joint Decade 2000-2010 Task Force on Neck Pain and Its Associated Disorders [published correction appears in Spine (Phila Pa 1976). 2009 Mar;18(3):435-6] [published correction appears in Spine. 2009 Mar 15;34(6):640]. Spine (Phila Pa 1976). 2008;33(4 Suppl):S101-S122.
  • Novick D, Wallace R, DiGiacomo JC, Kumar A, Lev S, George Angus LD. The cervical spine can be cleared without MRI after blunt trauma:A retrospective review of a single level 1 trauma center experience over 8 years. Am J Surg. 2018;216(3):427-430.
  • Saeterbakken AH, Makrygiannis P, Stien N, et al. Dose-response of resistance training for neck-and shoulder pain relief: a workplace intervention study. BMC Sports Sci Med Rehabil. 2020;12:8.
  • Ylinen J, Takala EP, Nykänen M, et al. Active neck muscle training in the treatment of chronic neck pain in women: a randomized controlled trial. JAMA. 2003;289(19):2509-2516.